minimaalne sümboolne erinevus

siin on kaks näidet minimaalsest abstraktsest nihestusest, mis sümboolsel tasandil midagi märksa laiemat ümber mängib

leidsin stockholmi moodsa kunsti muuseumi poest mustade kaantega ja kolletunud lehtedega tagasihoidliku, kuid väärika väljanägemisega kaustiku. kõrge hinna tingis punane kleebis tagakaanel, mis teavitas, et täpselt samasugusesse kirjutas pisut vähem kui sada aastat tagasi hemingway. polnud põhjust kahelda: "vanamees ja meri" oli eestikeelses väljaandes umbes sama paks. nagu paljude muude asjade puhul, vaatas ka selle väikese objekti näol mulle vastu müügiks välja pandud vaimsusekujutelm. ja see mõte tekitas tolle laialtlevinud perversioonilise rahuldustunde, mida pakub tarbimisühiskonna varjatud mehhanismide paljastamise pettekujutelm. ent e-k pakkus välja märksa huvitavama võimaluse, kuidas kaustikule läheneda (tsitaat on ligikaudne): „aga see on päris ilus kaustik, OLENEMATA sellest, et hemingway sellesse võis kirjutada.” võib-olla ongi see praeguse aja ainus tinglik võimalus loomulikkusele : anda „tähenduslikustamise” protsessile vastupidine käik ning tabada painava tähenduskohustuse lämmatavas surves tähenduse-eelne sõlm.

sõber, kellele ma võlgu juhtusin olema, vaatas koos minuga jalgpalli. õige meeskond juhtis, ajasime lõbusalt juttu. äkitselt sai ta (ju vist telefoni teel) teada, et talle on antud töö juurest tublisti preemiat. niisiis nõudis ta südamlikult: „ma tahan sulle välja teha, vali midagi”. asi oli aga selles, et napsu võtta ma mingil juhul ei tahtnud, aga söönud olin äsja ja tublisti. niisiis – mulle polnud võimalik välja teha. mitte kuidagi kohe. mu sõber sattus mõningasse kimbatusse. ning siis teatas ta mingil hetkel otsusekindlalt: ma kustutan su võla ära; niimoodi olen ma sulle välja teinud. see on kõige veidram väljategemine, mis mulle osaks on langenud. mingis mõttes ju mitte midagi ei juhtunud – läbi ei viidud mitte ühtegi käegakatsutavat materiaalselt protsessi. kummagi peast käis läbi lihtsalt üks minimaalset erinevust tekitav nõksatus. aga mitte kunagi pole mul pärast välja-tegemist (ja tihti seda niikuinii ei juhtu) nii kummastavalt huvitav olnud.

anonüüm

lennujaam.
kohtadevaheline nimetu ruum.
ajalise pidevuse sisestesse lõhedesse varjuv aeg ise.
inimesed, ärkvel, kuid pidevas ärkamises mingisse järgmisse pidevusse.

samal ajal, ühes teises kohas, natuke külma sõja hõngulist teaduslikku fantastikat:
http://www.guardian.co.uk/russia/article/0,,2056321,00.html

asjade kasutus

tänav leiab asjadele oma kasutuse.
need kaks lauset on kõige huvitavamad, mis tartu tänavatel seintele on kirjutatud.
esimene neist on juhuslik leid, autor teadmata. teine lause on kirjutatud performatiivse akti korras, kirjutajale tehti selle eest trahvi.
nende kahe lause vaheline pingeväli kirjeldab kõige paremini teatud laadi tartu vaimu, mille luules on võtnud enda kanda vahur afanasjevi "katedraal emajões". nendelt seintelt kangastub mingi väljapääsmatus, mis tartule tema keha tagab. ühel juhul on see eksistentsiaalne väljapääsmatus, teisel juhul keeleline enesessesuletus (ning selle kaudu kõige lausumine).
need on kaks ühildamatut lauset: kuid ühildamatut mitte seepärast, et nad esitlevad mingit silmnähtavat erinevust, vaid seepärast, et need on tegelikult üks ja seesama lause kahes erinevas ruumis.