Tuesday, September 18, 2007

lähemale iseendale

On õpetusi, mille kohaselt „tõelise minuni” jõudmiseks tuleb mul „iseendast” lahutada kõik mulle teadaolevad minu omadused. Alles siis seisan silmitsi selle tühja „ise” või „minaga”, tolle sõna kui tühja tähistajaga, mis asub minu olemise tuumas.

Võiks arvata, et umbes samasuguse lahutustehtega on saavutatud near-water tüüpi karastusjook, mille paar head näidet juba mõnda aega ka Eesti turul ringlevad.

http://www.alecoq.ee/index.php?action=prods_change&lang_ID=1&prod_group_ID=6&prod_ID=319

http://www.saku.ee/camp/2007_06_vivafresh/

Too lahutustehe võiks vihjata, et near-wateri retseptiks on maitse-, värvi- ja säileainete kriitilise massi ja meeletu vohangu oskuslik vähendamine millekski hõrguks, õhkõrnaks, peeneks ja nauditavaks, mida lõunal pikast ja kitsast klaasist prae kõrvale nautida või külmkapist kiiresti loengusse kaasa haarata.

Miski pole kaugemal tõest. Miks?

Kui Monty Python võrdleb Austraalia õlu maitset kanuus armatsemise veelähedase kogemusega, siis kindlasti ei saa sama võrdluse abil kirjeldada near-waterit. Sest near-water – too postmodernsele ühiskonnale iseloomuliku „peaaegu-olemise” õrnalt gaasiline võrdkuju – läheneb veele sealt kusagilt teiselt poolt. See moodustub – või õigemini saavutatakse – hoopis liitmistehte alusel: sellest millestki saab near-water alles millegi juurdetulekul. See pole nii, et near-water „poleks enam muud kui peaaegu pelgalt” vesi. Near-water „pole veel” vesi. See on lõputu iseendaks-saamise protsessis toimuva püüdlusterohke soovmõtlemise pakendatud vaheprodukt.