FilFax Inc

täna hommikul läksin filosofksa fakultetasse (laialtlevinud küberpungiliku korporatiivse lühendnimetusega FilFax) ettekannet pidama ja pärast seda oma siinse mentori, professor Tomislav Virki põhjalikumale konsultatsioonile. ja on ju juba aimata, kuidas see postitus keerab nüüd täiesti pöördumatult ära arhitektuuriradadele: FilFax on kohutavalt, üüratult, MITTE VÄGA MAGEDALT suur ja rohmakas betoonhoone. ma ei oska isegi mõõtmeparalleele tuua, pakuksin paari jalgpalliväljakut, ent ilmselt eksiksin ükskõik kummas suunas. hinnangu andmise teeb raskeks ka see, et ta on igalt poolt ümbritsetud üsna kitsaste tänavatega, mille äärtes on kohe omakorda teised üsna suured hooned, ning need kitsad tänavad jätavad FilFaxist omakorda ilmselt ka kõrgema mulje. temale ei ole võimalik n-ö "kaugelt läheneda", et üldpilti saada (ükski foto ei kirjeldaks mitte midagi), ja seepärast saab tema juurde ainult n-ö "sattuda" - äkitselt oled sa seal kõrval, ilma ette hoiatamata - ning selles sattumuses mõjub ta nagu mingist meie tegelikkusele väga kaugest, veidra järjekindlusega tumedate haruldaste kivimite kirjeldamisele keskendunud kirjanduslikust ulmemaailmast kohale teleporteeritud monoliit. seitse kõrget korrust ja väga kõrge, otsekui tänavapinna asfaltkoorest välja rebitud sammaskäiguga ääristatud nullkorrusega, kus asuvad tudengikohvikud, printimis- ja paljundamistöökojad, rattahoidjad. kitsaste tänavate tõttu oli hoone ümbruses peaaegu igal pool hämar: otsekui neelaks see monoliit osa valgusest endasse. ühesõnaga, tõesti hiiglasliku hoonena mõjub. professor tomislavi suhteliselt väikesesse kabinetti jõudes ütlesin seda millegipärast, ilmselt lihtsalt mingi olukorraviisakuse kontekstis ka temale (kui keegi on žižekit inglise keeles rääkimas kuulnud, siis võib tema aktsendi siia rahulikult juurde kujutleda, temavanused mehed paistavad sloveenias kõik umbes sedamoodi rääkivat):

"your faculty has a huge building..."
"no, it has not."
"but it's huge - it's like some kind of a colossus!"
"no, it is not."
"what do you mean - it's not?"
"it is not. look, how many students do you think we have here, visiting lectures every day, from 7am til 10 pm?"
"by the size of it, i'd say at least two or three thousand."
"no, we don't. we have ten thousand students."
"really?"
"yes. and how much staff do you think we have here?
"?"
"about six hundred people. i am a professor and head of the department here, i am also the head of the faculty's library, i have a significant amount of secondary duties, and i'm having to share this small office with three other professors, one of whom is the nation's leading literary scientist. so don't tell me the building is huge. the faculty is huge. the building is a disgrace. don't even start with me on the building..."

nii et alustasin seepeale juttu hoopis oma lõputööst. ning õnneks selgus hiljem, et enamik tema negatiivsest kriitikast oli seekord hoone peale ära kulunud ja minu töö ennustatav keskmisest väiksem maht ei paistnud teda häirivat...

kiirpostitus veliki citalnicist

kirjutan päeval oma tööd kohaliku ülikooli raamatukogu suures lugemissaalis ning teen aeg-ajalt kohvipause, ostes neid üsna häid cappucinosid kaasa lähedal asuvast bi-kofe kohvikust ja joon neid raamatukoguesisel kivileenil, kus on rahulik linna silmitseda.

ent täna, just praegu saabus raamatukogu peauste ette umbes kümneliikmeline võttegrupp kaamerate, mikrofonide, meigikunstniku ja jäädvustatavate osalistega. filmi nad seal kindlasti ei teinud, pigem mingisugust päevauudist või tutvustavat turismivideot. igal juhul oli neil plaan asjale pisut loovamalt läheneda, ning kava nägi ette seda, et kui režissöör (või produtsent, või kuidas iganes seda nimetada) hõikab "action", siis lähevad raamatukogu suured uksed lahti ning nendest väljuvad tekstiteadustajad/reporterid/kes iganes - poiss ja tydruk -, et siis raamatukogu ette seisma jääda ning oma jutuga peale hakata. ent üsna pea selgus, et nad olid niisuguseks ürituseks üsnagi kesise aja valinud - iga kord, kui hõigati "action", juhtus ikka ette jääma keegi, kes samal ajal nendest samadest ustest sisse või välja tahtis minna, pobisedes alati midagi vabanduseks, jäädes korralikult meigitud ontlikele "peategelastele" lihtsalt kohmakalt ette, või midagi muud sellesarnast. ühel korral katkestas režissöör ettevõtmise juba eos, nähes kaugelt lähenemas umbes viiekümneliikmelist kaug-ida turismigruppi. ent töö tuli ära teha ning nad ei andnud järele, ehkki rahutust-tekitavaks hakkas see asi muutuma küll.

ja siis, pärast umbes kümmet luhtunud korda ei paistnud enam kedagi hoonele lähenevat, ja ka mina, kui minu poole vaadati, tegin näo, nagu mul oleks veel piisavalt toda üsna head ja odavat kaasavõetavat kohvi, ning režisöör hõikas uuesti "action".

ja uksed läksid lahti ja neist väljus üleni häirimatult ja täiesti segamatus rahus üks kirgassinises tööstusülikonnas, suure roosa põlle ja lokkis pruunide juustega lüheldane matsakas kohvikupreili, käte vahel virn vanu hiiglaslikke pappkaste, ning suundus - otsekui oleks toosinane "action" ta nende uste taha selsamal hetkel lihtsalt tekitanud - muretult lähedalasuva prygikonteineri poole. võttegrupp sai oma rõõmsameelses resignatsioonis väga kõvasti naerda.

elada oma valikust

mul on kahju, et ma ei jõudnud tartus kultuuritehasesse, nüüd kus see ilmselt suurema hoo on sisse saanud, ning mul pole mingit ettekujutust sellest, kuidas seal asjad välja näevad, kui palju seal on n-ö püsiresidente, kui palju toimub seal kõikvõimalikke üritusi ning kui hea on seal üleüldine atmosfäär. ent mul on tunne, et kaisa & co on üks paremaid näiteid sellest, kuidas on võimalik elada n-ö "oma valikust" : teha seda, mida tahad, aga niimoodi, et sellest laiemale kogukonnale kasu on. soovin kogu ettevõtmisele ainult jõudu. (aasta või poolteist tagasi tundus olevat periood - ja see oli tõesti kummaline -, mil paistis, nagu hoolitseks kogu progressiivsema ja huvitavama tartu kultuurielu eest üks konkreetne kõrgema kunstikooli fotoosakonna lõpetanud kursus - huvitav, kes hoolitseb selle eest nüüd?)

igal juhul on mul ka siit laibachist välja käia näide mehest, kes "elab oma valikust", ning seda võib-olla isegi sõnasõnalisemalt kui esmaapilgul paista võib. tutvustan teile imepisikest, mitte üle kümne ruudust raamatupoodi laibachi vanalinnas, mille kõik kohalolevad ja müügiks välja pandud eksemplarid on sinna jõudnud omaniku ülimalt valiva käe läbi. ampluaa oli väga lai - ilukirjandusest teaduse, filosoofia, kunstiraamatute ja lastekirjanduseni - ent valik väga spetsiifiline, ning nagu mees leti taga mulle väitis, võtab selle hoolikas koostamine omajagu aega ja lugemist. ja ta ütles, et kõiki neid raamatuid, mida tema pisike poepind ei mahuta, saab ta üsna kiiresti tellida. pisike ja karismaatiline valimik, ühesõnaga, mille taga on kriso-sarnane süsteem.

poepidaja ütles, et selle äriga elab enam-vähem ära - tuleb ette halvemaid ja paremaid aegu - ent need paigutised raskemad perioodid korvab tegemisrõõm ning meelega ja egoistlikult võrdlemisi subjektiivse väljapaneku hoolikas valimine.

ta naljatas veel - äraspidise osutusena tollele maailma vanimale elukutsele - et tegelikult ja selles mõttes on see puhas enesemüümine. ning muigas kui ma vabandasin, et vaese tudengina just ülearu palju raamatuid ei osta (ehkki shock doctrine'i sain) ja küsisin, kas tohin valikut pildistada.

mind huvitab, kas näiteks tartus oleks niisugune ettevõtmine võimalik - kas see suudaks end n-ö ise alal hoida või omadega nulli tulla? kümme aastat tagasi ilmselt mitte, aga praegu?

za novo politiko

Sloveenias on kahe nädala pärast tulemas parlamendivalimised ja sellele kohaselt on kogu Ljubljana vaba seina- ning välireklaamipind üle kleebitud usaldusväärsete naeratustega, mõistvate pilkude ning lugematute konstruktiivsete lubadustega. Demokraatlikule ühiskonnale juba harjumuspäraseks saanud protsessis, ning ajastul, mil poliitikast on saanud reklaamitööstuse üks tulutoovamaid alamharusid, on uuel vasakparteil Zares copywriteritega iseäranis vedanud: idee on lihtne ja lööv, teostus ei maksa peaaegu üldse midagi ning "za novo politiko" (kui öelda seda veendunult ja madala häälega) võiks Eestilegi sarnaselt liiga kauaks paremale kaldu jäänud riigis nii mõnedki kõhklejate hääled koju tuua. (Ehkki Eestis, kui mu mälu mind ei peta, oli see mõni aasta tagasi just parempoolne partei, mis täpselt sama lubadusega suure hulga hääli kokku korjas ja valitsuse moodustas.)

Mõte on sedavõrd lööv ja paeluv, et kogu selles kampaaniaeufoorias ja uue juhtidee märatsevas turustamishoos pole Zaresil tulnud isegi ära otsustada, millist poliitikat täpselt lubada, või õigemini - kas toetada paljuhäälset liberaaldemokraatiat või hoopis midagi ainitist ja totalitaarset... Sest kas pole see niimoodi, et paljuhäälsus (ülemisel plakatil see, mida Zares toetab) peaks vastama just nimelt labürindile (mida Zares alumisel plakatil ei toeta) - lõpmatule diskussioonirägastikule, kus siis lõpuks, suure vaevaga ning mitte iialgi täienisti rahuldavalt, kuid kõigi õiglustundele vastavalt "jõutakse läbipääsuni", tehakse mingi otsus? Ning kas pole see ka niimoodi, et ainuline, totalitaarne ja absoluutselt kehtestav hääl (mida Zares ülemisel plakatil ei toeta) vastab just "tühjale labürindile" (mida Zares alumisel plakatil toetab), kus vastus on kehtiva korra struktuurist enesest tingituna "alati juba käes"?

Kuid need õhku jäänud sisulised pisiotsused pole kunagi takistanud kedagi kandideerimast - otsustada saab ju ka siis, kui partei suure võidu harjal koalitsiooni hakkab moodustama. Peaasi, et poliitika, mida müüa, oleks uus - ning niimoodi lause ju ütleb...

la-la-laibach

enne kui nüüd siia kirjutama asusin, varusin nädala, et end ljubljanas sisse seada, ootasin ära aja, mil lähim puuviljakaupmees teab mu nime, mil lähima välikohviku ettekandjad mind nähes mulle esimesest harjumusest tasase naeratuse saatel tervituseks noogutama on hakanud, ning mil ma ise võin samaväärsest esmasest harjumusest noogutada selle linna ja tema tänavate peale, kui ma neile jalutama satun. see aeg on nüüd käes, ja nagu ma mõnele sõbrale lubasin, püüan siinsest olemisest ja nendest jalutuskäikudet sellesse võrguruumi senisest tihedamini kirjutama hakata. (senist kirjutamissagedust kaardistades tõden, et vähemalt esialgu ei peaks see üle jõu käima.)

esimene asi, mida ma tahaksin tutvustada on huvitaivam tosinast siin lähedal asuvast välikohvikust. või õigupoolest pole huvitav mitte kohvik ise, vaid ruum, mida ta on sunnitud otsekui pärast pikka vastupunnimist asustama.

ma ei ole mitte kusagil näinud nii palju välikohvikuid kui ljubljanas. ilmselt on see mõnevõrra ka suure suve sümptom, mis siin ikka veel kestab, aga ma elan umbes kolme ja poole kilomeetri kaugusel postkaarditurismi-kesklinnast, tulen linnast koju ühe laia asfalteeritud magistraali serva pidi, möödun lugematutest büroo- ja tööstushoonete ning paneelelurajoonide kvartalitest, et jõuda ühte üldmiljöölt üheksakümnendate alguse maigulisse regiooni, kus on segamini hallikarva elumaju, õppehooneid ja kontorihooneid, ning kus igasuguse loogika kohaselt ei tohiks olla rohkem kui paar toidu- või esmatarbekauplust, ent võin visuaalse mälu toel ikkagi lähema viiesaja meetri raadiuses kokku loendada vähemalt kaksteist keskmise suurusega välikohvikut. ja need kõik on keset tööpäeva enamasti umbes kolmveerandi jagu inimesi täis.

aga see minu lemmik, fontana-nimeline kohvik (ja piltide põhjal võite piisava lisauurimistöö korral järeldada, et kohviku logo on täpselt samasugune, nagu ühe kunagise üheksakümnendate alguse inglise alternatiivplaadifirma oma) on surutud ühe kõrge büroohoone taguse väiksematest hallidest betoonhoonetest ümbritsetud väljak-läbikäiguhoovi ühte nurka. väljaku keskel on purskaev, mis ei tööta, ja mis pigem polegi enam purskaev, vaid hiilgav monument mõnele kadunud maailmale.

aga keegi ütles, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, ja ehkki mina sellesse teooriasse ei usu, räägitakse ka, et osad asjad töötavad, ilma et sa neisse uskuma peaks.

seal istudes, piimakohvi juues ja ümbrust vaadates tekib tunne, nagu oleks kohalik kultuur võtnud kõikide oma jõududega ette meeleheitliku sõjakäigu tolle absoluutselt nõtke kerguse vastu, millega le corbusier'lik Puhas Vaim selle tuumasõda välja kannatama mõeldud materjali, selle betoon- ja teraskonstruktsioonide inertse vohangu oli kunagi oma organiseerivale kontrollile allutanud.

ja siis saanud selles lahingus väga-väga suurte kaotustega lüüa.

aga kuivõrd kusagile polnud minna, siis tuli kaotusega harjuda, ning harjuda tuli ka pahupidi pööratud päikest meenutava skisoidse teraspurskaevuga, mille vastane oma võidu tähistamiseks lahinguväljale püstitas. ja aja möödudes ning seepärast, et elu peab edasi minema, rajati sinna väljaku äärde tagasihoidlik kohvik, pandi leplikkuse märgiks sellele tolle purskaevu nimi, ning hakati tasapisi selles kohvikus kohvi joomas käima. ning avastati peagi, et tegelikult on nende terasbetoonseinte vahel seal kohvikus kuidagi armas istuda - vestelda, vaielda, naerda ja juua. mõne aja möödudes oli kohvik alati inimesi täis.

ning ühel päeval lakkas purskaev töötamast ning inimesed, kes väljakunurgast seda teraskarkassi mõnda aega üllatunult silmitsesid, tundsid sellele lakkamisele isegi kuidagi kaasa, ja siis läks üks neist purskaevu juurde ja kinnitas sinna sildi, mis ütles, et sellest seismajäänud kaevust ei tasuks vast vett juua.

vett tasub pigem juua kohvikus "fontana", kus iga tellitud kohvitassiga seda ka ühe klaasi jagu alati kaasa saab.