no one belongs here more than you

"on the afternoon of the third day, the phone rang. i pulled it up from the loamy depths of the bed. i wanted her to know, from the moment she heard my voice, that i was dying. i delivered a salutation so craven, so wretched, it fell through language like pebbles. hello."

- miranda july, "something that needs nothing"

ma olen selle aasta viimased kolm kuud lugenud muude asjade kõrvalt miranda july jutukogu "no one belongs here more than you" ja tahaksin seda väga kõigile soovitada. ma lugesin seda lugu-loo-haaval nii pikalt seepärast, et ma lihtsalt ei tahtnud, et see varem otsa saaks : mõne raamatuga on niimoodi, et tunned kohe ära, et oled millegi väga erilise läheduses, ning hakkad siis kartma, et võib-olla satub järgmine selline sulle ette alles mitme aasta pärast. see july raamat mõjus mulle täpselt niimoodi ja ma vältisin selle lugemist peaaegu naiivse lapsikusega pikki päevi, aga eile sai ta siiski pöördumatult otsa.

ma ei taha seda raamatut või neid lugusid siin ümber jutustada (ega ma oskakski, olenemata nende peaaegu kliinilisest lihtsusest), pigem tahaksin kõiki, kes siia satuvad, neid lugema ärgitada. july stiilist, suhtumisest või lugusid läbistavast miljööst annab kõnekalt märku
raamatu kodulehekülg, raamatust ilmselt lihtsamini kättesaadav on july film "me and you and everyone we know", mille maailm on nende juttude omale samuti väga sarnane.

kui siiski midagi öelda, kui adresseerida july loomingut kui kirjandust, siis peaks vist ütlema, et stiili kliinilise lihtsuse ja lugude peaaegu kirurgilise liigutamisvõime kõrval on july ületamatu lugejaüllataja. ta võib sind üllatada iga nurga peal: järgmisel leheküljel, järgmises lõigus, järgmises lauses, keset lauset, keset sõna. aga see on mingi eriline üllatamisvorm. see ei raputa ega kõiguta olemasolevat niimoodi, et tema asemele tekiks midagi muud. see ei vii tegelikkusest välja millessegi imetabasesse, mis kütkestaks. pigem lisab see tegelikkusele või õigupoolest elu(hoo)le enesele värske, maagilise, rikastatud kvaliteedi, andes niimoodi mõista: tegelikkusest ja elust kusagile väljapoole polegi võimalik minna, on võimalik ainult elu ja keele rikkalikkuse suhtes võimalikult tähelepanelik olla, ja see on kõik.

miranda july lugemine tekitab lihtsalt hea tunde. isegi kui need lood juhtuvad hingepõhjani kurvad olema, tekitavad nad hea tunde. elus-olemise väärtuslikkuse tunde.

millest ei saa rääkida, tuleb kõnelda kõike

sirbile lugu eneken laanese monograafiast tehtud. hiljuti usalduslikus seltskonnas kriitika üle arutledes on tulnud jutuks, et negatiivset kriitikat on keeruline taktitundeliselt ja tasakaalukalt teha. (mõned kriitikatoimetajad on öelnud, et kirjutajad tagastavad neile üsna palju niisuguseid teoseid, mille kohta on selgunud, et nad tunneksid end kohustatud olevat nendest "halvasti kirjutama".) samavõrra keeruline on lugu (peaaegu) mõõdutundetu kiitmisega, mis on ära teenitud. aga kui miski on ära teenitud, võiks selle ju hea õnne korral ka välja maksta. laanese uurimus on üsna mitmest küljest tõeline tour de force.

pean jälle tere hommikust soovima: kohv ja võileivad.
täna: lemi solaris ja id revi uue plaadi esitlus. millise kahe asja kombineerimisel saaks veel parema päeva?
ning tahaksin osutada veel millelegi täiesti suurepärasele.