the sky's cruel torch on aching autobahn

täna, ühel üsna suurepärasel päeval, mõtlen ma muuhulgas äärmustele. ja täna - äkki ainult täna - mõtlen ma, et selleks, et kirjandusteadust teha, peab kirjandus olema kas väga külm või väga soe asi : sa oled sellest kas lõpmatult kaugel või sellega ühte imbunud. ja ma tean, et kumbki äärmus ei sobi tegelikult kirjandusteaduse KUI kirjandusteaduse tegemiseks. sest kirjandusteadus on hoolikalt valitud vahemaa küsimus: selle vahemaa võimalikult veenev põhjendamine, selle vahemaa läbijalutamise võimaldamine. täna mul on tunne, et minu jaoks on kirjandus üks väga külm asi, nii nagu näiteks lauri pilteri jaoks paistab see olevat üks väga soe asi. ja see ei ole negatiivne hinnang kirjandusele, ega ka minu sisemine hinnang oma tegevusele; see on lihtsalt tänane neutraalne kirjeldus: võib-olla just kirjanduse külmuse võrra on teadustekst kuidagi soojem. need on kahtlased sõnastused, lenduvad tundmused...

ja siin on uus andra teede.
sel pole midagi pistmist kirjanduse külmusega.
sest kirjandust, niivõrd kui tegu on ainuüksi õigluse küsimusega, pole üldse olemas.

*****

mäletan ma olin
väike tüdruk kui
need sõjad algasid

arvasin et nad teevad
nalja mis sõjad
sõda on kole trükifakt

mida ajalooõpikust
lugeda kästi
kui telekast tulid multikad

ainult et siis algasid
jälle sõjad ma olin
väike tüdruk

seisime isaga tartus
jõe ääres ja vanaema
helistas hirmuga

et kõik lehed on täis
äkki tuleb mobilisatsioon
äkki nad viivad isa kah sõtta

isa rääkis vanaemaga hästi
rahuliku häälega
ära muretse keegi ei vii mind

nüüd ma olen suur tüdruk
aga ikka on kõik lehed
seda juttu täis

ikka on sõjad
mitte ajalooõpikus vaid
mõnituhat kilomeetrit allpool

siinsamas nurga taga
iga öö saab nii palju inimesi
surma iga öö juba mõnituhat ööd

nüüd räägib minu mees
minuga rahulikul häälel
ära muretse keegi ei vii

midagi ei juhtu
ma kuulan teda
iga päev ja tean et ma

ei saaks sinna midagi parata
kõik need naised ei saa parata seal
mõnituhat kilomeetrit allpool

kõigile neile on keegi öelnud
et ära muretse ära hüsteeritse
sa teed kõik palju hullemaks

ja kui meie lapsed
hakkavad ükskord lehti lugema
siis ega need sõjad kuskile ei kao

kui meie lapsed on väikesed tüdrukud
saavad nad kuulma kuidas ma valetan
et luban mitte nii väga muretseda

ja kui nad on suured ütlevad
nende mehed neile et
ära hüsteeritse keegi ei vii mind

ainult et iga öö viiakse
nii palju inimesi mõnituhat kilomeetrit
allpool meie oma koduaia taga

isegi kui sa lehti ei loe
isegi kui sa silmad kõvasti kinni surud
on läbi linnahäälte läbi tuuletuhina

kuulda vaikselt kaugusest
tasast tärinat tasaseid pauke
kuidas keegi appi hüüab keegi ära jookseb

ja keegi teine jälle küsib jälle helistab
et talle võidaks valetada et ära muretse
keegi ei vii mind kõik saab korda