paris, texas

siin all, tommy hilfigeri väljapaneku juures, hakkas kogu see kaubamärgi-asi tal uuesti vaipa alt ära tõmbama. hoiatusaurat oli märksa vähem kui harilikult. mõned inimesed neelavad ühe ainsa maapähkli ning nende pea läheb paiste nagu korvpall. cayce'il juhtub sama asi psüühikaga. tommy hilfiger käivitab selle iga kord, ehkki ta oli arvanud, et on selle vastu juba kaitstud. räägitakse, et hilfiger on new yorgis oma aja juba ära elanud. nimi jääb nii nagu benettongi alles, kuid cayce'i jaoks tähendab see alles esimest verd. see värk on simulaakrumi simulaakrumit simuleeriv simulaakrum. see on otsekui lahjendatud tinktuur ralph laurenist, kes lasi end lahjendada brooks brothersi hiilgepäevadest; nood aga olid omakorda sattunud jeremy streeti ja savile row’ toodete otsa... kuid tommy on kindlasti nullpunkt, must auk. peab olemas olema mingisugune tommy hilfigeri sündmuste horisont, millest edasi pole võimalik olla rohkem derivatiivne, rohkem allikast eemaldunud ja hingetühi.

- william gibson, pattern recognition

[alljärgnev on kõige muu hulgas põgus eriläkitus archwaylt agnesele. hei, agnes.]

thecameraeye. eelmise aasta novembris juhtusin ma läbima kummalist trajektoori: lendasin üheteistkümneks päevaks columbusesse (ohio, usa) ja sealt kohe otse seitsmeks päevaks pariisi (prantsusmaa, mitte texas). esmapilgul tundus, nagu oleksin transatlantilisel lennul ületanud kahe paralleelse, kuid omavahel ühildamatu, igasuguse ühisosata maailma vahelise piiri. muidugi oli see puhtformaalsel tasandil niimoodi: fahrenheitidest, tollidest, naeladest ja dollaritest said otsekui kosmilise montaaživea tõttu celsiused, sentimeetrid, kilogrammid ja eurod. juhtmetes voolas teistsugune pinge, voolule pääses teistmoodi ligi. üleminek ühest mõõdustikust teise käis kummalise kognitiivse vahetuskursi alusel, ajavahest tulenev dissonants jäi märkima toda osa hingest, mis selle insomlilise tehingu käigus teenustasuna kaduma läks. tõepoolest umbes niimoodi, nagu gibsoni pattern recognitioni alguses.

ma leidsin nende kahe maailma vahel vähemalt ühe märkimisväärse ühisosa. kui ma püüdsin neid maailmu pildistada, ei õnnestunud mul kumbagi peale saada.

columbus oli elamurajoonide igas suunas sirutuv lõputu jada. keskkodanlus silmapiirini. väikeste, kuid sellegipoolest losse meenutavate elumajade süstematiseeritud vohang, mille peamiseks nominaatoriks oli mõõtmete ülemäärasus. ainult inimesed olid tavasuuruses: otsekui oleksid nad endale liiga suure maailma ehitanud. või justkui oleks miski maailma nende ümber suuremaks loitsinud. auto kui ainus mõistlik liiklusvahend: tervisejooksja kui ainus jalakäija. vähesed kitsamad tänavad meenutasid tähtveret, aga selle vahega, et akende taga oli liiklusummik. ruumiliste mõõtmete hüperbool: peaaegu võimatu oli leida kaameranurka, millelt jäänuks pildile mõni terviklik, ühtne tähendusüksus. teistel juhtudel tundus, nagu ei jääks pildile midagi tegelikku. tundus, nagu libiseks kõik valmistatu paratamatu ja takistamatu kergusega siinsest minema, simulatsiooni valda. näiteks nagu see maailma kõige suurem korvitehas. või nagu jeremy street ja savile row, mis mööda moetööstuse ajaarvamise lineaarset telge pidi takistamatu sujuvusega äkitselt tommy'ks lahustusid ... (muidugi tuli meelde baudrillardi "ameerika" - kas ainult niimoodi need eurooplased siis üle ookeani käivadki?)

ja loomulikult jäi pariis pildilt välja hoopis vastupidistel põhjustel - temporaalset telge pidi, oma ajaloolise hoomamatuse tõttu. peaaegu iga pilguheit paistis tagasi toovat ajaloost või "ajaloolisest olulisusest" ülelaetud materjali. veerand tunniga võis teha kolmkümmend pilti, ning elemendid, mis peaaegu vaba sattumuslikuse printsiibil salvestuma juhtusid, tühistasid end vastastikku oma ajaloolise olulisuse näiliselt mitmekesises võrdväärsuses: kui kõik on samavõrra ületähtis, pole mitte miski tähtis. selles mõttes kustutas pariis fotograafilist valikuprintsiipi kui niisugust. tundus, nagu libiseks kõik valmistatu paratamatu ja takistamatu kergusega praegusest minema, minevikku, mõnele antikvariaadist leitud vanale kolletavale mustvalgele postkaardile.

mõlemad kohad olid erinevat moodi mõõtmetelt liiga suured. mõlemas kohas tekkis neile iseomasel moel siinse-ja-praegusega tunnetuslikke raskusi. rääkimata juba võrdlemisi kulunud tõest, et fotograafia kui meedium ise kustutab simulatsioonilise jäädvustamise nimel vahetut kogemuslikku siinset-ja-praegust. mul on sellest kummalisest rännakust paarsada pilti. peaaegu mitte ükski neist ei kujuta peaaegu mitte midagi tähenduslikku või terviklikku, mitte ükski neist ei suuda peaaegu mitte midagi hoomata. aga neid on väga tore vaadata: neilt peegeldub inimese kohmetuvõitu allajäämine sellele, mille ta on aja jooksul loonud.