Tuesday, April 26, 2011

"lepituse teostamatu võimalikkus"


mul ilmus raamat, "kirjanduse lepitav otstarve". see on sisuliselt mu doktoritöö, aga sealt on mõned lastehaigustega nakatunud lõigud välja võetud, mõned märksa tervemad lisatud, ning neeme initsiatiivil ja temaga aru pidades sai sinna tehtud vist üle tuhande paranduse ja katrini ettepanekul ilmselt kah üle saja. kokku umbes kuus ja pool aastat minu elust, aga nüüd on sellega vist ühel pool.

ja alati, kui arvad, et asjadega on ühel pool, leiad kusagilt, näiteks esimesest ettejuhtuvast raamatust, mida parasjagu lugema satud, lõigu, mis neid asju võib-olla kõige ilmekamalt ja paremini sõnastada on suutnud. näiteks niisuguse leidsin musili "omadusteta mehe" eestikeelse tõlke esimese köite üheksateistkümnendalt leheküljelt:

"kes tahab avatud uksest hästi sisse pääseda, peab austama tõsiasja, et neil on jäik raam: see põhimõte, mille järgi vana professor oli ikka elanud, on lihtsalt tegelikkusemeele nõue. kui aga on olemas tegelikkusemeel, ja keegi ei kahtle selles, et tal on oma olemasoluõigustus, siis peab olema ka midagi sellist, mida võib nimetada võimalikkusemeeleks.

kellel see on, see ei ütle näiteks: siin on seda või teist sündinud, hakkab sündima, peab sündima, vaid ta mõtleb välja: siin võiks sündida või peaks sündima; ja kui talle millegi kohta väidetakse, et see on nii, nagu on, siis mõtleb ta: noh, tõenäoliselt võiks see ka teisiti olla. nii annaks võimalikkusemeelt defineerida isegi võimena mõelda kõike, mis võiks niisama hästi olla, ja mitte võtta seda, mis on, tähtsamana sellest, mida pole. on näha, et säärase loova soodumuse tagajärjed võivad olla tähelepanuväärsed, kuid kahjatseval viisil lasevad nad mitte harva paista valena sellel, mida inimesed imetlevad, ja lubatuna sellel, mille nad ära keelavad, või ehk näitavad koguni mõlemat. säärased võimalikkuseinimesed elavad, nagu öeldakse, peenemas kedruses, hämust, kujutlustest, unistuslikkusest ja konjunktiividest koosnevas luulus. lastest, kel on säärane kalduvus, aetakse see sõnaselgelt välja ja nimetatakse seesuguseid inimesi nende kuuldes fantastideks, unistajateks, nõrgukesteks ja kõiketeadjateks või urgitsejateks.

neid kiita tahtes nimetatakse neid narre ka idealistideks, kuid ilmselt haarab see ainult nende nõrka mängulaadi, mis ei suuda tegelikkust mõista või väldib seda haledalt - kus niisiis tegelikkusemeele puudumine kujutab endast tõesti puudust. võimalik ei hõlma aga mitte ainult närvinõtrade isikute unistusi, vaid ka Jumala veel ärkamata kavatsusi. võimalik elamus või võimalik tõde pole tõelise elamuse või tõelise tõega võrreldes väiksema tõelisusväärtusega, vaid neis on vähemalt nende poolehoidjate meelest midagi väga jumalikku: tuli, lend, rajamistahe ja teadlik utopism, mis ei pelga tegelikkust, küll aga käsitab seda ülesande ja väljamõtlemisena. lõpuks pole maakera üldsegi vana ja pole näiliselt veel kunagi õigesti käima peal olnud."

nii et tegelikult ei ole mitte kunagi asjadega päriselt ühel pool...