diary mode one

kui oled nii nohune, et eriti isegi mõelda ei saa, siis pole ka kogu oma päevaga suurt midagi peale hakata. sain arsti käest täna tööstuslikul tasemel ninasprei, mille võimalikeks kõrvalnähtudeks on oksendamine ja minestamine, ning koguse antibiootikume, millega võiks neutraliseerida väikese kontamineeritud muula.

aga millelegi mõtlen õigupoolest juba poolteist kuud: et on kaht laadi realismi, või kaks suunitlust või poolust realismi sees – üks püüab (näiteks mingile kultuurisituatsioonile) ligipääsu tagada või (seda) hõlmavalt kirjeldada; teine aga (seda) "seletada" või (selle üle) hinnangut langetada. ja need poolused paistavad olevat vastastikku välistavad, sest kriitiline hinnang kivistab kirjeldatavad olemasolevad (objektiivsed) elemendid juba mingisse hierarhilisse, midagi paratamatult esiplaanile asetavasse konstellatsiooni; hõlmava/usutava kirjelduse ("objektiivsete elementide" vahelise üheväärsuse) hinnaks on aga igasuguse kriitilise otsustuse kadu.

tagada juurdepääsu : mitte langetada hinnangut.

langetada hinnangut : mitte tagada juurdepääsu.

ning paradoksaalsel kombel tundub, et praegusel ajal langetatakse ülearu palju, kiiresti ja kergekäeliselt kriitiliselt hinnangut millegi üle, millele juurdepääs on õigupoolest üpriski raskendatud. sageli tundub, et juurdepääsu saabki juba ainult läbi hinnangulise otsustuse filtri.

margaret atwood ja don delillo suhestuvad william gibsoniga nagu psühholoogilised realistid suhestuvad naturalistiga.

korraks jalutama. homme jälle.