Tuesday, November 20, 2012

olemise retooriline keerukus



Käesolev aasta on olnud tunnistajaks ühe kaua vindunud protsessi lahvatamisele, selle esmasele kulminatsioonile ning asjaosaliste jaoks esimestele positiivsetele lahendustele. Olen sellele protsessile pikalt ja põhjalikult kaasa elanud ning mõtlen, et äkki võiks sellest olla nii mõndagi õppida.

Selle aasta kümnendal oktoobril esitles Ameerika Ühendriikide Dopinguagentuur (USADA) oma "põhjendatud otsust" tühistada jalgrattur Lance Armstrongi kõik võistlustulemused ajavahemikus 1998–2010, sealhulgas tema jalgrattaspordis seni pretsedenditud seitse järjestikkust Tour de France'i võitu. Otsus põhines mitte mõnel positiivsel dopinguproovil (Armstrong on ilmselt maailma läbi aegade kõige testitum atleet, tema "arvel" on ligi 500 negatiivset dopinguproovi), vaid üle kahekümne inimese, sealhulgas üheteistkümne erinevatel aegadel Armstrongiga samas tiimis sõitnud jalgratturi põhjalikel (üles)tunnistustel – seega n-ö "ülekaalukal tõendusmaterjalil". Tunnistajate seas olid mitmed tänini tegutsevad või tippspordi alles äsja lõpetanud tuntud jalgratturid, näteks Levi Leipheimer, George Hincapie ja Tyler Hamilton. Materjalid, mille agentuur oma koduleheküljele üles riputas (see on põhjalik ja õpetlik lugemine kõikidele spordihuvilistele), annavad muuhulgas üksikasjalikku tunnistust sellest, kuidas tunnistajad on koos Armstrongiga regulaarselt ja pikaajaliselt dopingut tarvitanud, kuidas neid praktikaid on mitmete oskuslike võtetega kontrollijate eest varjatud, kuidas Armstrong on oma isiklikes eluruumides ladustanud keelatud aineid ning propageerinud teistele nende tarvitamist, kuidas üht positiivset proovi on kõige kõrgemal tasemel, Rahvuvahelise Jalgratturite Ühingu (UCI) juhtidega kokkuleppel avalikkuse eest varjatud, kuidas manustamispraktika on olnud nii igapäevane, et selle üle on lausa nalja visatud (EPOt on Poe järgi kutsutud Edgar Allan'iks) jne. Armstrongi "kaassüüdlaste" ütlustest jääb mulje, et üheksakümnendate aastate alguses hakkas suur hulk rattureid tõusudel äkitselt nii kiiresti liikuma, et nendega sammu pidamiseks oli keelatud ainete manustamine ainus võimalus. Sellest ajast peale kehtestus pelotonis omamoodi "vaikiv ajastu", kus peaaegu kõik teadsid, et kõik tegid dopingut, aga peaaegu mitte keegi ei rääkinud sellest avalikkuse ees. Need vähesed  ausad, kes ei teinud ja kes püüdsid keelatud praktikate vastu kuidagi võidelda, ei tundnud ebaõiglust mitte ainult füüsiliselt võistlusrajal, vaid ka vaikiva enamuse psüühiliste repressioonide ja ähvarduste läbi. Juhtunut võiks veel pikalt kirjeldada, sestap kellel soovi on, lugegu tunnistused kindlasti ise läbi.

USADA määras (tõenäoliselt eelneva kokkuleppe korras) ülestunnistanutele võrdlemisi lühida (enamasti kuuekuulise) võistluskeelu, mis paljude ratturite jaoks tegelikult midagi ei lugenud, sest nad olid kas tippspordi juba lõpetanud või langes karistusaeg hooaegade vahelisse perioodi – niisiis pigem oli see nominaalne sanktsioon koostööga nõustumise vastu. Kui palju need nominaalsed sanktsioonid aitasid kaua kestnud vaikivat kokkulepet murda, on aga nüüdseks kõigile selge. Tunnistuste kiiluvees on järgnenud veel mitmeid ülestunnistusi ja nendele vastavaid ümberkorraldusi jalgrattaspordi üldises organisatsioonis. Kõikide selle spordialaga seotud inimeste jaoks ning tema austajate jaoks on praegune aeg otsustavalt puhtamasse tulevikku vaatamise aeg, räägitakse, et jalgrattasport ei ole kaua aega olnud niivõrd aus ning ka mulle kui suurele fännile on lohutav, et ma ei kuluta oma aega millegi potentsiaalselt väga räpase jälgimisele, vaid saan sellele kaasa elada kui millelegi, mis see oma parimatel hetkedel tõepoolest on – võitlus looduse vastu, või iseäranis kurnavatel hetkedel ka võitlus oma jalgratta vastu.

23. augustil, poolteist kuud enne USADA otsust teatas Armstrong avalikult, et ei kavatse edaspidi enam ühegi dopingusüüdistuse vastu võidelda (see statement on suurest osast võrguruumist, ka tema endanimelise fondi leheküljelt nüüdseks kõrvaldatud). Ta kirjutas, et ei ole iialgi oma sportlaskarjääri jooksul keelatud aineid tarvitanud; et ta on tema vastu esitatavast kestvast süüdistustelaviinist väsinud; et iga sportlase elus tuleb aeg, kus ta ei peaks enam varem korda saadetu eest pidevaid vastuseid andma; et kõik järgmised süüdistused on UCI reeglite kohaselt praeguseks aegunud; ning et kui ta üldse kellegi ees peaks vastutust kandma, siis üksnes UCI kui jalgrattasporti valitseva organi ees – USADA vastne juurdlus ei olevat tema seisukohast üldse legitiimne. Selle teadaandega väljendas ta sisuliselt, et ei kaeba spordiarbitraažis (CAS) edasi mistahes otsust, mis tema kohta tulevikus tehakse.

Mulle ei ole päriselt selge, milline on erinevate spordiinstitutsioonide omavaheline "võimuvahekord" (kas kellelgi üldse on? – selles mõttes oleks olnud huvitav näha näiteks UCI ja USADA omavahelist kohtuvaidlust CASis). Aga saan aru, et USADA otsuse oleks saanud spordiarbitraažis vaidlustada kas Armstrong ise, UCI või Maailma Dopinguagentuur (WADA). Ükski kolmest ei otsustanud seda ettenähtud aja jooksul teha, USADA otsus jäi seega kehtima ning Tour de France'i juhtkond otsustas, et Armstrongilt ära võetud kollased särgid ei lähe ümberjagamisele – see oli taktitundeline ja läbimõeldud sümboolne žest, markeerimaks ajastut, kus neid võite poleks võib-olla mitte keegi väärinud.  

Armstrong jäi seega olukorda, kus ta oma süüd ise ei tunnistanud, aga "leppis", vastavalt oma varasemale avaldusele, tema kohta langetatud otsusega. Ta tõmbus avalikkuse eest suuresti tagasi (ka omanimelise vähivastase võitluse fondi esimehe kohalt, põhjendusega, et tema ümber käiv poleemika võib fondi tegevust kahjustada) ja eemaldas oma Twitteri leheküljelt (ilmselt juriidilise nõuande korras) tutvustava märke selle kohta, et on seitsmekordne Touri võitja, ning oma fondi leheküljelt augustikuise teadaande. Üle maailma ja iseäranis Ameerika Ühendriikides on siiani sadu tuhandeid austajaid, kes "usuvad Armstrongi" paljuski samamoodi nagu paljud eestlased uskusid või usuvad Andrust, ning paljud, kelle silmis Armstrongi pakutud uskumatud tuuriesitused on tänini autentsed (kas siis lihtsalt sellepärast, et nendele sai kunagi entusiasmiga reaalajas kaasa elatud, või siis küünilise põhjendusega, et kui kõik teevad dopingut, siis võidab ikkagi see, kes üldarvestuses esimesena Pariisis üle finišijoone sõidab). Tema olukord ei ole niisiis kõige hullem: ta mõisteti süüdi, aga tänu UCI reeglistikule, ligi 500-le puhtale dopinguproovile ning tema enda avaldusele ja oma süü alatisele kategoorilisele eitamisele "on juriidiliselt kõik korrektne".

Räägin seda kõike sellepärast, et minu arvates on sellel dopinguskandaalil suuri ühisjooni meie oma, täpselt samal ajal lõkkele lahvatanud dopinguskandaaliga, erakondade ebaseadusliku rahastamisega. Ka meil on kahtlustuste JA ülestunnistuste kohaselt olnud tegu laialdase manustamispraktikaga, millest on laia avalikkuse eest (suuresti tänini) vaikitud, ka meil põhines prokuratuuri praegune "lõplik otsus" asjaolul, et tegu on n-ö "sõna sõna vastu" kaasusega. On selge, et sport suhestub eluga teatava kaudse ülekandemehhanismi kaudu, mistõttu reeglid mis kehtivad spordis, elus ei kehti – sportlasele ei rakendata dopingu tarvitamise või kaassportlasele kehavigastuse tekitamise eest automaatselt kriminaalkaristust. Spordis sooritatud "kõneteod", kui kasutada Aare Pilve mõistestikku, on vähemalt teatud piirini "fiktsionaalsed kõneteod": sõna sõna vastu, mis Armstrongi süüdi mõistis, polnud piisav Michali ja Co kriminaalasja algatamiseks. Ning mitte et kohe ja joonelt oleks vaja kriminaalasju algatada, aga sellegipoolest huvitab mind, kas prokuratuuri jaoks olnuks rahastamisjuurdluses eksisteerinud mingi hüpoteetiline piisav hulk tunnistusi millelt edasi oleks ka "sõna sõna vastu" tasandil olnud tegu n-ö ülekaaluka tõendusmaterjaliga? Ja mõnevõrra (või päris sügavalt?) naiivselt ja asjatundmatult huvitab mind, kas ka selle reaalse kaasuse puhul ei oleks võimalik edasisi ülestunnistusi "tasustada" nominaalsete sanktsioonidega, eesmärgiga vaikivat ajastut kuidagigi mõrandada ja distsipliini tervikuna parandada? (Päris ausalt kah, Sotsiaaldemokraadid ja Co mõjuvad mulle nonde kahtlaste tiimipoliitikale allakirjutanud jalgratturitena, kõik koos ebakindlate nägudega kusagil tõusul ägamas.) Kas selleks on mingeid "institutsionaalseid võimalusi" – nii nagu suur hulk rattatiime on Armstrongi skandaali järel lubanud sõitjatele suhteliselt kergeid karistusi, kui nad oma minevikupatud üles tunnistavad. Aga see selleks - ei tea ma nende asjade reaalsusest suurt midagi...

Ent esmajoones ja kõige rohkem ärritab mind see, et Armstrongil oli ka retooriliselt kõik korrektne (ROKK). Süüdi või mitte, oma ühemõttelises retoorikas ei heitnud ta endale ühtegi kahtlusevarju. Meie poliitikute kohta seda kindlasti öelda ei saa. Neid konkreetseid juhtumeid (JOKK aga mitte ROKK) on meil tekkinud juba terve kuhjatis: alustades Ansipist, kes ütles juba kevadel, et rahastamise seadustamine tuleks viia "vastavusse kehtiva olukorraga" ning sellele järgnenud erakondade valmidusest muuta rahastamist läbipaistvamaks (mida Aare Pilv on kirjeldanud tabava retoorilise absurdiga "Me pole valetanud, aga edaspidi me enam ei valeta"), jätkates Michali kunagise esmareaktsiooniga (või pigem "reaktsiooni edasilükkamisega") Meikari artiklile ("Vaatame, mida uurimine välja selgitab"), millest jäi mulje, otsekui ise kah veel ei teata, kas need asjad juhtusid või mitte, ning jäädakse ootama mingit konkreetsemat seadustatud olukorda, millele siis juriidiliselt reageerida, ja lõpetades Ansipi juba üldisema "mingeid telefonikõnesid küll olla ei saanud, sest meie, poliitikud, sellistest asjadest telefonitsi ei räägi kuna kõik eeldavad, et telefone kuulatakse nii või teisiti pealt", millest jäi mulje, et "kuulge sõbrad, las ma aitan teid natuke - otsite meie valduses olevat tõde pisut liiga valest kohast". Rääkimata siis veel kullakangidest ja sularahast kõikide inimeste kappides, üldisest kõnekast vaevumatusest midagigi veenvamat välja mõelda, või sellest, kuidas Michali esialgne mainekahjustuslikel põhjustel esitatud tagasiastumispakkumine peegeldab Armstrongi tagasiastumist Livestrongi fondi esimehe kohalt. Selliste retooriliste eksimuste puhul tavatseme meie, kirjandusteadlased, öelda "kus Suitsu seal Tuglast". Teadmiseks algajatele poliitikutele:  kui pole ROKK, siis tõuseb JOKK üsna alasti esile. Praegu rokitakse aga üha sagedamini, süüdimatumalt ja üsna kõvasti. Väga piinlik. Andke mulle kasvõi siia lõppu kommentaaridesse teada, kui veel mõnd selle asjaga seotud dokumenteeritud rokkimisjuhtumit tabate.

Mulle meenub Siim Kallase tõdemus, et poliitika ei mitte ainult ei pea olema aus ja läbipaistev, vaid ta peab ka sellisena mõjuma. See ei ole väike asi. Käbid on kännust suhteliselt kaugele kukkunud. Nende kriteeriumite järgi on Armstrong meie omadest kordades parem poliitik.

Ja märksa isiklikumal noodil lõpetades: kaalul on spordi ja elu omavaheliste suhete tähenduslikkus. Ka see ei ole väike asi.    

1 Comments:

Blogger Micro Finance said...

Tähelepanu !!!

minu nimi on Mavis Carlos, i esindaja Aiico kindlustus laenu laenuandja äriühing
Brasiilias, anname välja laenu 2% huvitatud määra, kui olete huvitatud võtke see e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd oma laenu üleandmine kohe. võite meiega ühendust võtta ka selle vandeadvokaat e-post: amaah.credit.offer@gmail.com ka. meie firma on kunagi valmis üle mingi summa teile alates 5000 € kuni 100.000.000 euro mõni teie projekti oleme kunagi valmis krediidi teid periood 1 või 1 nädal tehing.

Attention !!!

my name is Mavis Carlos, i representative of Aiico insurance loan lending company in Brazil, we give out loan at 2% interested rate, if you are interested kindly contact this email:(maviscalos_laen_laenamine@outlook.com)now for your loan transfer immediately. you can also contact us on this barrister email:amaah.credit.offer@gmail.com also. our company are ever ready to transfer any amount to you starting from 5000 euro to 100.000.000 euro for any of your project, we are ever ready to credit you in an period of 1 or 1 week transaction.

12:38 PM

 

Post a Comment

<< Home