millest masinad inimestele ei rääkinud

1970. aastate anglo-ameerika kultuurikonteksti üks kõige märgilisemaid, mõjukamaid ja kultuslikumaid kirjandusteoseid, J. G. Ballardi "Crash" (1973) kujutab endast ühe suure, teaduse ja pornograafia nüüdisaegseid tehnoloogilisi ühisaluseid lahkava allegooria ühtaegu nii poeetiliselt äärmiselt afektiivset kui ka temaatiliselt täiesti väljakannatamatut läbimängu.

Lugeja silme ette manatakse siin halastamatu otsekohesusega kiirteedest ja autovrakkidest, õnnetuspaigafotograafiast ja kokkupõrkesimulatsioonidest, purunenud autoosadest ja väljavalgunud siseelunditest, väljapurskunud mootoriõlist ja seemnevedelikust täidetud viirastuslik väljaspoolsuseta maailm, mida käivitavaks toimemootoriks paistab olevat autode laupkokkupõrkest vallanduv seksuaalne energia. Satume lugejana tunnistajaks subkultuurile (ent siinjuures subkultuurile kui kogu kultuuri või tegelikkuse enese kitsendatud, tihendatud võrdkujule), mille liikmete igapäeva täidab autoõnnetuste afektiivne fetišeerimine, kuulsuste kokkupõrgete simulatsiooniline (ent samas liigagi reaalne) lavastamine, õnnetuspaikade fotografeerimine, õnnetussündmuste teaduslik lahkamine, proteeside ja haavaarmide hoolikas ja andunud uurimine, inimestevaheliste suhete väljamängimine "liiklusohtliku olukorra" terminites, lakkamatu haiglapalatites taastumine, üha järgmiste autoõnnetuste põhjalik ja toimekas planeerimine ning kõigist nendest tegevustest tuleneva lõppematu seksuaalse iha pidev ajutine rahuldamine.

Kõigest sellest jutustab Ballard (kes romaani minategelasele on andnud omaenese kodanikunime) rahulikult ja tõttamata, maksimaalselt mittehinnangulisel ja röögatult neutraalsel toonil, üldse kusagil selgitamata, mida see kõik "tähendada võiks"; sellega on täienisti vastavuses asjaolu, et maailmal, mida romaani kaudu lugejale esildatakse, ei paista olevat ei algust ega otsa, selle tegelaste olukorrast või seisundist ei pakuta neile (ega lugejale) mingit veenvat või "lohutavat" väljapääsu. (Iseasi, kas tegelased seda üldse otsivadki – lugejad aga tungiva tõenäosusega küll.) Ballardi tooni järjekindel neutraalsus (emotsionaalsemalt öeldes: distantseeritud, passiivne külmus) on romaani tähendusliku ambivalentsuse ja sellest tuleneva seesmise dünaamika alustala: ta kirjeldab, mitte ei kritiseeri, ta tagab juurdepääsu, mitte ei langeta hinnangut. Väga harva – kas üldse kunagi? – on kohutavamatest asjadest poeetilisemalt kirjutatud: pöördvõrdeliselt sellega, kuidas "Crashi" üksikasjadest ja teaduslikest epiteetidest kubisev proosa on viimseni viimistletud ja sujuvalt läbi rütmistatud, läbistavad selle temaatilist tegevustikku autoõnnetustega markeeritud rängad ja vägivaldsed katkestused ning kokkupõrgetes kannatada saanud orgaanilise või metalse materjali pelk inertne lasu, mida tegelased siis otsekui paratamatu tungi ajel vaimusilmas mingisse "tähenduslikku geomeetriasse" (sage väljend) korrastavad.

Viis, kuidas tonaalne neutraalsus võimaldab proosavormis lähendada ja peaaegu kokku sulatada esteetilise tasandi naudingutunnet ja temaatilise tasandi jälestustunnet, on täpses vastavuses inimese ja tehnoloogia vahelise ambivalentse suhtega, mille "tähendust" Ballard siin lugejale esildada püüab: et kõik, mis uutes tehnoloogiates on afektiivset ja atraktiivset, on vähemalt samal määral (ent mitte samavõrra teadvustatult) identiteeti kõigutav ja võõrandav; et kõik, mis neis võib paista kasutuspärane või kasulik, võib osutuda ärakasutavaks ja hävituslikuks. Ning loomulikult paistab Ballard osutavat võimalusele, et kultuuriruumis, mis on sedavõrd tehnoloogiliselt küllastunud nagu "Crashis" kirjeldatu, on inimese ja tehnoloogia sedasorti ambivalentne suhe ühtlasi ka a priori filter, mille kaudu tegelikkusele võib üldse juurde pääseda.

Ei ole ime, et pärast seda, kui "Crash" 1973. aastal ilmus, arvasid osad kommentaatorid, et romaani näol on tegu kaasaegse tehnokultuurse võõrandumise kõige teravama ja jõulisema kriitikaga, ning teised, et selle autor on püüdmatult ja pöördumatult psühhiaatrilise (taastus)ravi haardeulatusest väljaspool. (Ilmselt sellele viimasele vastuseks pidas Ballard rohkem kui kaks aastakümmet hiljem vajalikuks kirjutada eestikeelseski tõlkes ilmunud vägagi hinnangulise järelsõna, mis kujutab endast kriitilist "kaksikvenda" romaani hinnanguvabale toonile. Sel eessõnal on täiesti eraldiseisev väärtus, ma pean seda hiliskapitalistliku kultuurisituatsiooni üheks kõige adekvaatsemaks diagnostiliseks kirjelduseks.) Ent minu arvates ei ole piisav, kui teha "Ballardi üle otsustades" valik kriitilisuse ja perversiooni vahel, sest üht poolust välja jättes ja teist "esimese põhimõttena" eelistades ei kirjeldaks me adekvaatselt neid vastuolulisi kooslusi, mida "Crashi" poeetika endasse ühendab. Ballard on "nii see kui ka teine", nii kriitik kui ka pervert, ning see paistab omakorda osutavat vastuolulisele võimalusele, et teatud laadi kriitikat saabki mõjusalt realiseerida üksnes perversiooniliselt.

Igal juhul on tähelepanu detailile, tegelikkuse kirgas ja üksikasjalik ülevalgustatus ning igasuguse distantsi kaotamine siin määrav, nagu on ta määrav ka Ballardi romaani teaduse ja pornograafia hämarat abielu valgustava "sisulise sõnumi" lõikes: teadus läheneb mateeriale samavõrra tehnoloogiliselt nagu pornograafia kehalisele armastusele.

Lugege, aga ärge (kiirteel) järele tehke.